Tsätski nulk

Üldiseloomustus

Tsätski nulga keskuseks on Värska. Nulk paikneb suuremas osas vee ääres ja on naabriks Pihkva järve ääres asuvatele vene rannaküladele. Piirkond on ajalooliselt olnud venelaste ja setode tihedama läbikäimise ja kauplemise kohaks. Venelastelt saadi kala ja vastutasuks anti küttepuid.

Sajandeid tagasi oli riigipiiride tähendus hoopis teistsugune kui täna. Piirialaks loeti suuri metsaalasid, mis ei olnud ei ühe ega teise maa. Keskajal oli Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna piiriks metsaala, mis hõlmas otsapidi ka tänast setode asuala. Kirjalikes allikates on seda nimetatud meemetsaks, sest seal peeti mesilasi.

Meie esivanemad elasid loodusega kooskõlas. Nad oskasid looduse märke väga hästi märgata ja teadsid, mida üks või teine asi tähendas. Üheks raskemini mõistevaks kohaks oli aga mets. Metsa seostati enam salapärasuse ja ootamatustega.

Esivanemate kujutluspildis oli mets täis igasuguseid olendeid. Nii silmale nähtavaid, keda eduka jahiretke järel süüa kui ka nähtamatuid, vägevaid olendeid, kellega läbisaamine otsustas jahi ja üldse igasuguse metsaelu edukuse. Olenditest tuntuim oli metshaldjas, kes esines enamasti hirmuäratava ja inimese suhtes vaenulikuna.

Setode traditsioonis oli olulisel kohal ka Essütaja ehk Eksitaja. Essütajat kardeti tema eksitava väe tõttu. Setode jaoks oli mets võõras koht, kuhu niisama ei mindud. Mütoloogilises vaates peeti metsa teispoolsuse ja surma paigaks – tundmatuks ja hirmutavaks kohaks. Metsas kehtis huikamise keeld, sest usuti, et kõvasti hõigates või hüüdes hõikab metshaldjas või Essütaja vastu ja meelitab nii valele teele.

Essütaja pärimus

Noh ei tea, kellele sa huikad vastu. Ja kui veel huikad vastu …. ja siis … või tõisele inemisele huikad, ku kahekesi metsas, sis ütle enne nimi. Ütle enne nimi ja siis huika.  A mitte ilma nime ütlemata ära huika. Muidu võib tulla mõni paha vaim ja huikab sullõ… ja sa ütled vasta, võid midägi är eksida või midgi sellist.