Üldiseloomustus

Luhamaa nulk on Setomaa kõige lõunapoolsem osa. Kui kõigil teistel 11 Setomaa nulgal on moel või teisel ühised piirid, siis Luhamaa asub teistest eraldi. Paiknemine Haanja kõrgustikul annab maastikule künkliku ilme. Omapäraks on rohked heinamaad – luhad.

Piirid sellisel kujul, kuidas inimesed neid tajuvad, pole loodusele omased. Looduse paremaks määratlemiseks on inimesed leiutanud mõiste „loodusliku leviku piir“. Ehkki see pole mitte kunagi noolsirge nagu inimeste seatud piirid, on loodusel sellest sügavalt ükskõik. Loodus toimib oma reeglite alusel.

Pärimus

“Kurjad kui Luhamaa parmud”

Üldiseloomustus

Vaaksaare on Setomaa nulkadest väikseim, sopiline, vene ja eesti küladega ümbritsetud nulk. 2014. aasta septembris vahistasid Vene Föderatsiooni eriteenistuse FSB töötajad Meeksi lähedal Eesti kaitsepolitseiametniku Eston Kohvri.

Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline piir ei ole ametlik, vaid seda nimetatakse ajutiseks kontrolljooneks. See on oluline vahe, sest seniajani pole Eesti ja Venemaa suutnud piirilepingut sõlmida. Kahe riigi vaheline ajutine kontrolljoon püsib nii juba 30 aastat. Kannatavad setod, kelle ajalooline asuala on kahe riigi vahel eraldi tükkideks kistud.

Pärimus

Sulbi soe´, Pelsi pini´, sei ar´ Vaaksaarö vaska.

Astu julgelt võssa.

Üldiseloomustus

Koolina ehk Kepivalla nulk. Nulga nimi on tulnud Koolina mõisalt, mille rahvas ristis kepivallaks. Teisisõnu tähistab see nimetus inimese allutamist mõisavalitsusele ehk kepihirmu alla. Setomaa eripäraks oli mõisate vähesus. Suurem osa setodest olid Petseri kloostri talupojad.

Pärimus

Seto keel on lõunaeesti keele (murde) murrak.

Seto keel on põline ja piirkondlik keel, mis kuulub UNESCO ohustatud keelte hulka. Seto keel tundub eesti keele kõnelejale võru keelega väga sarnane, kuid setod ja võrokesed ise peavad oma keeli selgelt erinevaks. Seto keeles on rohkem slaavi algupäraga laensõnu (tsäi – tee, tsässon – kabel). Kindel tunnusmärk on seesütleva käände lõpp: võru keeles on selleks -n (mõtsan – metsas), seto keeles -h (mõtsah).

Vaata idapiiri poole.

Üldiseloomustus

Mokornulk oli Setomaa jõukamaid piirkondi, siinsed maad olid viljakad ja rahvas jõukas. Nulgast on pärit ainsad kirjalikud teated Peko kultusest, mis püsis siin kuni 20. sajandi alguseni. Eelkristlikust ajast pärit viljakusejumala Peko au sees hoidmine räägib Seto kultuuri järjepidevusest, selle mälust ja eripalgelisusest.

Kõige laiemalt öeldes saame kultuuriks pidada kõike seda, millele inimene on andud tähenduse. Kultuur on tähendusega sümbolite kogum. Nii on inimkond leiutanud müüdid, rituaalid, kombed, religiooni ja kõik teised kultuurinähtused.

Pärimus

Venelastel on oma laulja. Igalühel on oma laul. Missugune lind, niisugune laul. Оlet sa sakslane vai prantslane, igalühel omad kombed, omad laulud. No siin kah

Vaata idapiiri poole.

Üldiseloomustus

Nulk on nime saanud Pelska küla järgi. Küla andis nime ka nulgast läbivoolavale Pelska jõele, mis suubub Piusa jõkke. Saviste kallastega Piusa jõgi on Setomaa sümboleid. Nulgas oli arvestaval tasemel savitööstus, siin tegustes keraamikakool ning ESTO šamott-telliste vabrik. Nulga keskseimaks paigaks oli Võmmorski küla.

Hirm on inimese üks põhiemotsioone. Olenemata kultuurist suudavad inimesed ühtviisi kogeda seitset põhiemotsiooni, milleks on:
– Rõõm
– Kurbus
– Üllatus
– Viha
– Hirm
– Jälkus
– Põlgus

Isegi näoilmed pidavat neil emotsioonidel olema ühesugused.

Pärimus

Mul om säne hõpõketi otsah ka rist. Õt võti kaalast ar – ni ööse tull´ himr pääle. Õt mul olõ-i risti
kaalah! Kas ma jo kai, õt risti olõ-i kaalah ... ja tull´gi nii hirm pääle, tulli üles, lätsi, võtti risti kaala!

Vaata religioonist kõrgemale.

Üldiseloomustus

Setomaa on piiriala. Raakva nulgast jookseb läbi palju piire. Ajalooliselt on Raakva nulk olnud Setomaa ja Võromaa piir. Täna asub nulgas Koidula piiripunkt, kust pääseb lühimat teed pidi setode keskusesse Petserisse. Koidula külast jääb Petserisse kõigest paar kilomeetrit.

Setomaale annab eriomase palge vene õigeusk. Õigeusk on seto kultuuriga nii tihedalt läbi põimunud, seda sajandeid vorminud ja mõjutanud, et võimatu oleks setosid ilma õigeusuta ettegi kujutada. Ometi on õigeusu kõrval kogu aeg visalt püsinud eelkristlikud tavad ja kombed, millest tuntumateks on maa-ema ja maa-isa kummardamine ja kõigele elavale tähenduse andmine. Looduslähedus ja eriline side kõige elavaga on setodele samavõrd oluline kui kristlik religioon.

Pärimus

Sa midagi usk´ma nakat, sis tuu om õigõ kah! A ku sa ei sus, sis lä-ei …

Leia koht, kust paistab hästi silmapiir.

Üldiseloomustus

Poloda nulk on Setomaa nulkadest suurim. Siit läksid läbi olulised veeteed, mis ühendasid Setomaad Peipsi ja Pihkva järve teiste piirkondadega. Poloda nulk oli ühtlasi ka Setomaa põhjapiiriks. Põhjapiir jooksis piki Võhandu jõge, suurimaks piiriasulaks oli Võõpsu.

Silmapiir tähistab vaatevälja ulatust, ülekantud tähenduses võib selle all mõista ka teadmisi. Kui seto mehed olid 20. sajandi alguses üsna liikuvad ja muu ilmaeluga hästi kursis, siis seto naiste teadmised elust-olust piirdusid peamiselt oma külas ja kodus kuulduga. Nii said seto naistest traditsioonide alal hoidjad ja järjepidevuse kandjad. Setode kultuur ja pärimus on naiste silmade ja hinge peegeldus.

Pärimus

Ei olevat sugugi hea mõtelda liiga palju kõigest maast ja ilmast: siis inimene ei saavat õndsaks, jumal ei tahtvat seda - küll jumal ise juba niikuinii kõik teab ja kõige ette mõtleb.

Ku tahat nätä, nätäs ka pümekohe.

Lasku lääne suunas alla.

Üldiseloomustus

Tsätski nulga keskuseks on Värska. Nulk paikneb suuremas osas vee ääres ja on naabriks Pihkva järve ääres asuvatele vene rannaküladele. Piirkond on ajalooliselt olnud venelaste ja setode tihedama läbikäimise ja kauplemise kohaks. Venelastelt saadi kala ja vastutasuks anti küttepuid.

Sajandeid tagasi oli riigipiiride tähendus hoopis teistsugune kui täna. Piirialaks loeti suuri metsaalasid, mis ei olnud ei ühe ega teise maa. Keskajal oli Pihkva vürstiriigi ja Tartu piiskopkonna piiriks metsaala, mis hõlmas otsapidi ka tänast setode asuala. Kirjalikes allikates on seda nimetatud meemetsaks, sest seal peeti mesilasi.

Meie esivanemad elasid loodusega kooskõlas. Nad oskasid looduse märke väga hästi märgata ja teadsid, mida üks või teine asi tähendas. Üheks raskemini mõistevaks kohaks oli aga mets. Metsa seostati enam salapärasuse ja ootamatustega.

Esivanemate kujutluspildis oli mets täis igasuguseid olendeid. Nii silmale nähtavaid, keda eduka jahiretke järel süüa kui ka nähtamatuid, vägevaid olendeid, kellega läbisaamine otsustas jahi ja üldse igasuguse metsaelu edukuse. Olenditest tuntuim oli metshaldjas, kes esines enamasti hirmuäratava ja inimese suhtes vaenulikuna.

Setode traditsioonis oli olulisel kohal ka Essütaja ehk Eksitaja. Essütajat kardeti tema eksitava väe tõttu. Setode jaoks oli mets võõras koht, kuhu niisama ei mindud. Mütoloogilises vaates peeti metsa teispoolsuse ja surma paigaks – tundmatuks ja hirmutavaks kohaks. Metsas kehtis huikamise keeld, sest usuti, et kõvasti hõigates või hüüdes hõikab metshaldjas või Essütaja vastu ja meelitab nii valele teele.

Essütaja pärimus

Noh ei tea, kellele sa huikad vastu. Ja kui veel huikad vastu …. ja siis … või tõisele inemisele huikad, ku kahekesi metsas, sis ütle enne nimi. Ütle enne nimi ja siis huika.  A mitte ilma nime ütlemata ära huika. Muidu võib tulla mõni paha vaim ja huikab sullõ… ja sa ütled vasta, võid midägi är eksida või midgi sellist. 

Otsi kaevikuid ja laskeava.

Üldiseloomustus

Saatse, varasemalt Saatserinna nulk on nime saanud vene keelest – Zatšerenje. See omakorda on tekkinud üldnimest tšeren, mis tähendab tamme. Zatšerenje tähendab tammikutagust. Saatse nulga keskuseks on samanimeline kirikuküla, ainus Setomaal.

Saatse kirikutähtpäevadest üks erilisemaid on Päätnitsapäev, mis on tuntud üle kogu Setomaa. Sellel päeval elustub vana traditsioon – kirikust kantakse välja kivirist, millele omistatakse imettegevat mõju. Legend räägib, et rist leiti kiriku kohalt koos pühase Paraskevaga. Tõbede ja õnnetuste korral võeti rist kirikust välja ning kanti seda vastupäeva ümber kiriku. Haiged ja tõbised tunglesid ümber risti ja püüdsid seda korrakski puudutada. Pärast ristikäiku mindi lähedaste haudadele einestama. Sel päeval olid Saatsesse tulnud ka kerjuslaulikud, kes laulsid surnute mälestuseks laule ja said selle eest toitu, mida pühale tulijad kodust kaasa olid võtnud.

Inimkond on aegade algusest elanud pidevas enda proovilepaneku tuhinas. Me kompame pidevalt nii füüsilisi kui ka vaimseid piire. See, mis näis veel mõni aeg tagasi ilmvõimatu, on teoks saanud. Me jookseme ja ujume järjest kiiremini, hüppame kõrgemale ja kaugemale ning suudame seletada väga keerulisi nähtusi ja teha uusi avastusi. Siiski on lugematud põlvkonnad enne meid ja tõenäoliselt ka meie järel sunnitud moel või teisel tõdema, et midagi uut ei ole enam võimalik leiutada. Ja just siis, kui tundub, et kõik on lõplikult valmis, toimub korraga uus läbimurre või avastus. Niisiis võib teadlikkus iseenda piiratusest aidata meil kogeda piiride välist, sunnib meid arenema ja lahendusi otsima.

Pärimus

Üle madala aia om egal ütel kerge karada.

Hakka laskuma.

Üldiseloomustus

Sauruva nulk asub Petseri taga Vene föderatsioonis. Nulgal ei ole selgeid, looduslikult hästi märgatavaid piire. Sadakond aastat tagasi oli see piirkond paremate maade tõttu teistest Setomaa nulkadest jõukam. Tänaseks on külad rahvast tühjad.

Aega saab määratleda väga mitut moodi. Kõige laiemas vaates räägime ajalikust ja ajatust maailmast. Kõik elav on ajalik ja kaduv. Ajatu seevastu asub just nagu väljaspool aega. See tähendab, et ajatu on ajalikust palju püsivam. Võib-olla olete kuulnud ajatust muusikast või lugenud kirjandusklassikat. Neid teoseid loonud inimesed on ammu meie hulgast lahkunud. Näiteks on Euroopa esimeste kirjandusteoste looja Homerose surmast möödas ligikaudu 2800 aastat, aga tema poolt loodu jätkuvalt oluline ja tähenduslik.

Aega saab mõõta päevade, sajandite ja aastatuhandetega, aga ka tuhandik- ja sajandiksekundilise täpsusega.

„Väigokene Setomaa“ maastikumängus osalemine võtab teie elust tühise osa – kõigest mõne tunni, kuid siiski võib selle mõju olla kulutatud ajast palju suurem. Võimalik, et meenutate seda kogemust veel nädalaid, võib-olla ka kuid, aga miks mitte ka aastaid. Teisisõnu saab tänasest seikluslikust mängust üsna varsti mälestus. Ja vaid aeg näitab, millist rolli see teie edasises elus mängima hakkab.

Pärimus

Parem aega müüa kui osta; aig om hää miis minema.

Vaata ringi teisel pool orgu.

Üldiseloomustus

Irboska nulk jääb täielikult Vene Föderatsiooni piiridesse. Nulga keskus Irboska on mänginud väga tähtsat rolli Vana Vene riigi loos, siin asub Setomaa vanemaid linnuse asukohti, Truvori liinamägi. Paik on Setomaa jaoks kuulsust kogunud siinsete kiviristide poolest, mida valmistati peamiselt kohalikust paekivist. Setod pidasid kiviriste elavateks ja imetegevateks olenditeks. Irboska nulka jääb ka Vana-Irboska Püha Nikolause peakirik, mis vanim Setomaa kirik (1349).

Pärimus

Vana varoh’ noore iloh’; vanaga vahtsõnõ saias.

Võta suund muuseumimaja suunas.

Üldiseloomustus

Irboska naabernulk Seeritse on üks kolmest Setomaa piirkonnast, mis jääb täna täielikult Vene Föderatsiooni territooriumile. Kunagist jõukat nulka ümbritsevad kolmest küljest vene külad. Piirkonna keskus asub Radaja külas. Radajal peetakse 28. augustil Maarjapäeva kirmast, Radajat, mis on setode jaoks väga oluline.

Rõõm on inimese üks põhiemotsioone. Olenemata kultuurist suudavad inimesed ühtviisi kogeda seitset põhiemotsiooni, milleks on:

– Rõõm
– Kurbus
– Üllatus
– Viha
– Hirm
– Jälkus
– Põlgus

Me väljendame rõõmu väga erineval viisil. Me võime rõõmust naerda ja nutta, tantsida ja laulda, möirata ja mõmiseda. Rõõmu väljenduse piirid on laiad ja see, kuidas me rõõmu väljendame, sõltub paljudest asjaoludest. Suurimat rõõmu arvatakse tundvat inimest siis, kui ta saab seda teistega jagada – ehk teha rõõmust topeltrõõmu.

Setode ühiseks rõõmu väljendamise kohaks on alati olnud külapidu ehk kirmas. Kirmaseid peetakse kirikute ja tsässonate nimipühakute päevadel. Kirmased on perepühad, mil tullakse kokku, et olla koos kunagiste ja tänaste pereliikmetega.

Pärimus

Kõik, keda teadsin, olid Radajal. Petseri-taguses Seeridsä nulgas kõneldud teistmoodi ja seda kanti hüütud ka Krõstusõ nulk, sest sealsed inimesed nimetavat oma kõnes Kristust sõna alla ja sõna peale. Anna Tammeorg

Eestlased on ikka kehvemad, nemad nutavad pisaratega, aga seturahvas nutab sõnadega
(Remmel 1997:287-288)

Jookse üle tiigi!